Teisipäeval, 17. oktoobril kell 17 vestleb Lavakunstikoolis Eesti Draamateatri dramaturg Ene Paaver legendaarse teatriuurija Lea Tormisega. Kohtumine leiab aset vestlussarja “Doktor tuleb” raames, mida korraldab Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus.
Miks tundub teatrilugu Lea Tormise käsitluses nii elus ja ehe?
Teater omas ajas!, nagu ta ise tihti ütleb. Lea Tormis käsitleb teatrilugu kui kultuurilugu, osana ühiskonnast, pidevalt muutuvate sisemiste ja väliste tegurite jõuväljas, muutuva publikuga kohtumisel. Ta valdab – ja et seda suuta teatriloolasena, peab seda oskama vist ennekõike inimesena – seda kübaratrikki, et näha asju erinevates kontekstides. Ta paneb end tollasesse taustsüsteemi. Kunagisse haprasse ja värelevasse situatsiooni, kus tänaseid endastmõistetavusi ei olnud olemas, kus kõik võinuks minna ka teisiti. Viis, kuidas ta oma kandidaaditöö põhjal valminud raamatus „Eesti balletist“ kirjutab eesti tantsuteatri rajajatest, on sellise teatrivaate hea näide. 1960ndate alguse noore priimabaleriini Tiiu Randviiru „absoluutselt veatu ja ülla tantsutehnika“ kõrval hindab ta kõrgelt ka nende ebalevaid samme, kes asjaarmastajatena polnud veel poolel teelgi professionaalsuse poole, kriipshaaval uut tegevusvälja endale õieti alles luues polnud neil jalge all veel ei traditsiooni ega kooli, kuid said nad toetuspunktiks järgnenud maailmatasemele. Ja teatriteadlasena sellisel empaatilisel positsioonil olles tegutseda konkreetses töös ometi range uurijana, kasutada tänapäevaseid nn tööriistu, üha otsida uusi dokumentaalseid allikaid ja kriitiliselt suhtuda hinnangutesse, ära tunda uute uurimisküsimuste (-valdkondade) esile kerkimine.
Paar märksõna, mida Lea Tormiselt kui teatriteadlaselt õppida.
Eelarvamustevabadus. Väsimatus. Isiksuseomaduste lahutamatus akadeemilisest uurimisest. Teadus- ja valgustustöö paarisrakend. Avatud uks. Eesti keel.