Teisipäeval, 13. märtsil kell 18:00 kohtuvad Lavakunstikoolis (Toom-Kooli 4, Tallinn) Luule Epner ja Eero Epner. Eelseisva kohtumisega seoses esitasime teatri NO99 dramaturgile kaks küsimust.
Luule Epner kirjutas doktorikraadi 1960.-1970. aastate eesti nõukogude draamakirjanduse ideelis-kunstilisest novaatorlusest. Sa oled hariduselt kunstiajaloolane, kuid kui Sul tuleks kirjutada akadeemiline töö teatriga seonduval teemadel, siis millest kirjutaksid? Mida näeksid end uurimas?
Küsimus ideelis-kunstilisest novaatorlusest ei ole kuhugi kadunud, vaid aktuaalne endiselt. Luule Epner kirjutas oma kandidaaditöö perioodist, mil novaatorlus omandas mh poliitilist mõõdet, vastupanu esteetilistele kaanonitele tähendas ka teatud vastupanu poliitilisele reeglistikule ja omandas seetõttu tänaseni säilinud veidi heroilise mõõtme. Tänapäeval, kui säärast poliitilist reeglistikku enam ei ole, võib tunduda, et poliitiline mõõde on nn mittepoliitilistelt kunstiaktidelt võetud, kuid julgen selles siiski kahelda. Teatud ideoloogiliste hoiakute või maailmavaateliste seisukohtadega suhestub iga kunstiteos, muidu ta ei olekski kunstiteos. Me võime (aga mitte mingil juhul ei pea) vaadata ka tänast teatrit, mis ei sõnasta ennast sotsiaalse või poliitilisena, ikkagi poliitilisena. See ehk pakuksi huvi: kuidas poliitiline mõõde on implitsiitselt sees ka neis teostes, mis end säärastena ei manifesteeri.
Miks on vajalik teatri mõtestamine, kas üksnes lavastusest ei piisa?
Oli 80ndate lõpp, toimus Rumeenia riigipööre, Ceaucescut tapeti, toas mängis raadio ja kandis seda kõike üle, toas endas liikus ringi päikeselaik. Ema triikis, viskas vahepeal natuke külma vett pükstele ja triikis siis edasi, ent korraks peatus, tõstis pea, kuulas raadiost tulevaid uudiseid ja raputas pead. Võib-olla ta ka ütles midagi, ma ei tea, aga minu jaoks oli see üks kõnekamaid märke maailma mõtestamisest, sest kuigi ema kahtlemata pooldas riigipööret, ei pooldanud ta inimeste tapmist. Võiks küsida, kas triikimisest ei piisanud, miks oli vaja keset päikeselist idülli hakata mõtestama meist tuhandete kilomeetrite kaugusel toimuvat vägivalda? Millest säärane pearaputus, kui triikraud on kindlalt käes ja levitab rahustavat sooja õhku?
Ma olen ehk liiga kriitiline, kuid minu arvates on Eesti teater oma ideelises kandepinnas tunduvalt kehvemas seisus kui näiteks Eesti kujutav kunst. Levivad klišeed, pateetika, õõnes sentimentalism, kaldutakse kas tühja tundlemisse või konjunktuursesse sotsiaalsesse pseudointellektualismi. (Ma olen ka ise seda kõike harrastanud ja harrastan ilmselt edaspidigi.) Ja ma kardan, et selle põhjuseks on just nimelt mõtestamise õhuke kiht. Loen suure naudinguga vahel Eesti vanemat teatrikriitikat 80ndatest või ka varasematest aegadest, mil Reet Neimar, Lea Tormis, Lilian Vellerand ja teised suutsid kokku siduda nii esteetilised universumid kui ka maailma nägemise viisid, nad andsid teatrile mingisuguse “mõõtme” või intellektuaalse lati, millest oli piinlik alt läbi joosta – nii kriitikal kui lavastustel. Ent praegu ma ei julgeks enam nii optimistlik olla. Teatrikriitikat ju ilmub, kuid see liigub pigem skaalal meeldis/ei meeldinud, mõjus/ei mõjunud. Eriti drastiliselt on minu arvates aga kukkunud teatriinimeste eneste reflektsioon oma töödele. Kapitalism on kaasa toonud olelusvõitluse, Facebookis enda lavastuste kohta positiivsete arvustuste postitamine ei ole päris sama, mis Mati Undi teatriesseede kogumikud. Kõige masendavam on aga leviv ükskõiksus, allaandmismeeleolud, tiksutamine. Vahel tundub, nagu Eesti teater lihtsalt ei viitsiks enda käest küsida, mis toimub. Millal te lugesite viimasest poleemikast, diskussioonist, debatist Eesti teatri kunstilise sisu kohta? Selle asemel kas enesepühitsus teatripäeval või täielik vaikus teatrimajas pärast etenduse lõppu. Ma väidaksin, et kuna Eesti kujutavas kunstis on mõtestamine, kriitika, debatt pikaajalisem ning endiselt väga elav, siis on kunstiteoste tase tunduvalt mitmekülgsem. Kui lavastuste mõtestamine oleks samasugune, oleks ka lavastuste tase haaravam. Sest praegu tundub, et latist on võimalik üle saada ka päris väikese pingutusega, keegi kusagil ikka kirjutab, et näitleja värin reetis maailma saladuse. (Ma tean, et Luule Epner ütleks selle vastuse kohta, et see on piinlikult mustvalge, ja ilmselt on tal õigus.)
Küsimused koostasid Anne-Liis Maripuu ja Hedi-Liis Toome