Osalesin ETUKÜ toel IFTRi maailmakongressil „Presenting the Theatrical Pasts. Interplays of Artefacts, Discourses and Practices“. International Federation for Theatre Research (IFTR) ehk Rahvusvaheline Teatriuurimise Föderatsioon on kogu maailma teatriteadlasi ja uurivaid praktikuid ühendav akadeemiline organisatsioon. Konverents toimub igal aastal erinevas maailma ülikoolis, kus õpetatakse teatrit ja/või teatriteadust. Tänavu Stockholmis 13.-17. juunini toimunud kongress oli enam kui 900 registreerinud osalejaga üks suurimaid. IFTRi suvine konverents on kahtlemata selle eriala üks olulisemaid üritusi, kus kohtuvad praktiliselt kõikide võimalike teatriuurimise suundade esindajad ning luuakse uusi uurimisalasid.
Tänase IFTRi iseloomustamiseks võiks välja tuua mitu tendentsi[1]. Esiteks, organisatsioon on muutunud globaalsemaks, kuigi suurim hulk teatriuurijaid tuleb endiselt Euroopast ja Põhja-Ameerikast, ning domineerivaks keeleks on saanud inglise keel. 2014. aastal Warwicki ülikoolis toimunud konverentsi üldkogul otsustatigi, et föderatsiooni ametlikuks keeleks jääb inglise keel ning prantsuse keel taandub nii organisatsiooni nimest kui ametliku keele staatusest. Samas on endiselt võimalik korraldada mitmekeelseid konverentse, nii et teiseks ametlikuks konverentsi töökeeleks on korraldava riigi keel. Eks näis, kas järgmisel aastal, mil maailmakongress toimub São Paolos Brasiilias, seda võimalust kasutatakse.
Inglise keele domineerimine on ühelt poolt märk sellest, et akadeemiline maailm on muutunud inglise keele keskseks, seega vähenenud on keeleline mitmekesisus, kuid samas märgib Euroopa-keskuse taandumist. Prantsuse keelel pole paraku võrreldavat globaalset positsiooni. Töörühmades ja üldpaneelides on esindatud Aasia, Lõuna-Ameerika, Aafrika ja Kariibi mere saarte uurimisgrupid ja teemad, eriti tugevalt on esile tõusmas Ladina-Ameerika teatriuurijad ja -praktikud. Totaalsest segregatsioonist on siiski veel vara kõneleda, sest paljud töörühmad on endiselt Euroopa teatrikultuuri kesksed või Euroopas algatatud. Üldiselt on IFTR avatud ja demokraatliku hoiakuga organisatsioon, mis avaldub ka konverentside vabameelses ja toredas õhkkonnas.
Teise suure tendentsina võib välja tuua konvrentside ajakava järjest keerulisemaks muutumise. Kõigil osalejatel on võimalik kuulata tunnustatud erialateadlaste konverentsi üldteemaga haakuvaid ettekandeid. Ülejäänud ajal tuleb lugeda hoolega programmi ja valida endale huvipakkuv. Konverents toimub regulaarselt kohtuvates töörühmades (Working Groups). Töörühm võib välja saata oma konverentsikutsungi, mille fookus erineb sageli konverentsi peateemast. Väga suure osa konverentsist moodustavad endiselt üldpaneelid (General Panels), mille ettekanded peaksid vastama konverentsi peateemale. Kahe töövormi hübriidiks on kureeritud paneelid ehk töörühmade avatud ettekandesessioonid, kuhu on oodatud kõik huvilised. Töörühmade sessioonid on suhteliselt avatud ja uued liikmed on töörühmadesse alati oodatud.
Kolmandaks IFTRi iseloomustavaks tendentsiks ob alustavatele teadlastele ja doktorantidele mõeldud New Scholars’ Forum. Alustavate teadlaste foorumi ettekanded on lühemad, tagasiside sõbralik ja abistav. Lisaks toimuvad eraldi koolitused, kokkusaamised ja seminarid, mis annavad hüppelaua rahvusvaheliseks akadeemiliseks karjääriks.
Neljandaks iseloomustab IFTRi piirjoone puudumine „praktikute“ ja „teoreetikute“ vahel. Oma tegevust teoreetiliselt ja kriitiliselt reflekteeriv praktik (kunstnik, lavastaja, režissöör, disainer vms) on tavapärane nähtus vähemasti tugeva Suurbritannia dominandiga intermeedialise teatri uuringute töörühmas, mille liige minagi olen. Puhtalt teatriuurimisele keskendunud õppekavasid on maailma ülikoolides vähe, seega on palju praktik-uurijaid.
Tänavuse konverentsi katusteemaks oli ajalugu ja selle uurimine. Teema lähtus sellest, et sel aastal täitub 250 aastat Stockholmi Drottningholmi õukonnateatri asutamisest. See on unikaalne barokkteater, mis on suures osas originaalsena säilinud. Üks konverentsi põhiettekandeid toimus õukonnateatris, kus teatriajaloolane David Wiles tutvustas dirigent Mark Tatlow’ ja lauljate abil 18. sajandi teatrikonventsioone. Loomulikult tuleb sealjuures teadvustada, et suudame minevikuteatrit vaid rekonstrueerida. Päris ehedat 18. sajandi kogemust ei saavutaks me ka ajamasinaga. Selleks on liiga palju muutunud nii inimeste käitumine (praktikad) kui ka teatrikultuuri kui sellise mõistmine (diskursid), rääkimata muutuvaid konventsioone väljendavatest ümberehitustest teatrisaalis (artefaktid. David Wilesi loeng “Presenting the Theatre of Drottningholm” on kättesaadav ka internetis[2]. Lisaks loengule oli võimalik vaadata Stockholmi ülikooli juures tegutseva uurimisrühma Performing Premodernity lavastatud maailma esimest melodraamat, Jean-Jaques Rousseau’ „Pygmalioni“, mida etendati ajaloolises rüütelkonna hoones (Riddarhuset).
Kuivõrd euroopa rahvusteater on vaid üks teatrivorm teiste hulgas, selgus teatriekskursioonil Dramatenis. Tundsin end Kuninglikus draamateatris kunagise Eesti Draamateatri töötajana kohe koduselt – sarnased ruumiproportsioonid, samalaadne juugendstiil, sama ajastu vaim. See-eest olid aga teatri üle äärmiselt imestunud inimesed Kanadast, Austraaliast ja mujalt maailmas. Selgus, et mitmekümnepealise püsitrupiga repertuaariteater, mille tegevuse riik suures osas kinni maksab ja kus mängitakse omakeelset dramaturgiat, ei ole midagi iseenesestmõistetavat, vaid on pigem kultuurispetsiifiline nähtus. Sama kultuurispetsiifiline kui Stockholmi teatrites veel tänagi kehtiv kuningas Gustav III ajast pärit tava, mille kohaselt kuninglik perekond istub etenduse ajal kuninglikus loožis lava kõrval, kust lavale eriti hästi ei näe, küll aga ollakse ise nähtavad. Kes on siis tegelikult vaataja, kes etendaja?
Intermeedialise teatri uuringute töörühmas kuninglike traditsioonide ja nende veidrustega oma päid ei vaevatud, vaid tegeleti uue meedia ja tehnoloogia võimalustega. Töörühma kutsungis oli välja pakutud mitmeid teemasid, sh tagasipöördumine nn vana meedia juurde, millega seostub ka eesti tehnoloogiline teater. Ettekannetes toodi palju näiteid mitmetest teatriprojektidest, kus ühendati, sulandati ja töötati ümber olemasolevaid uusi ja vanu meediume, kultuuritekste ja -kujutisi. Vaadati uue pilguga ka minevikupraktikaid: võrreldi teatriruumi, tennisväljakut ja kinosaali, uuriti fotograafia algusaegade fotoeksperimente – liikumist jäädvustavaid fotoseeriad ehk žanri motion capture. Läbivateks märksõnadeks olid: remediation (uuesti vahendamine, mitmekordne vahendamine, taasvahendamine) ning liveness, mis alates Philip Auslanderi raamatu „Liveness: Performance in a Mediatized Culture“ ilmumisest 1999. aastal (täiendatud kordustrükk 2008) on olnud aruteluteema.
Intermeedialine teater tegeleb tänapäeva tehnoloogiliselt küllastunud maailmaga, kus iga inimene opereerib mitme digitaalse seadmega, mis on lahutamatu osa meie igapäevakogemusest. Samuti on saanud kaasaegse inimese kultuurikogemuse ja -mälu osaks massimeedia ja -kultuuri loodud filmid, raamatud, tekstid, pildid jms. Mitmed lavastused, installatsioonid ja projektid on väga isiklikud või tulevad inimesele väga lähedale. Konverentsil kõneleti projektist, mille käigus inimesed jalutavad linnas ning teevad üksteisele muusikalisi kingitusi – mida kuulaks su sõber selles kohas, kus valitseb selline meeleolu ja ilm? Jalutuskäigule peaks minema koos sõbraga, kuid paarid lahutatakse ja pannakse kõndima erinevaid teid pidi, et hiljem kohad vahetada ja kingituseks saadud muusikat kuulata. Argised ja isiklikud ruumikogemused on selles töörühmas fenomenoloogilise uurimise objektiks: keskkond, valgus, pimedus, heli.
Intermeedialise teatri huviorbiiti kuulub ka avalik sfäär, massimeedia ja nende suhted etenduskunstidega. Intermeedialise teatri uuringute tegevusväli on ääretult lai. Võib öelda, et see asub fenomenoloogia, meedia-uuringute ja teatriteaduse vahelise pidevalt muutuvas mõistete ja nähtuste võrgustikus.
Viie päevaga 900 inimese ettekandeid kuulata pole inimlikult võimalik. Tegelikult pole enam ammu võimalik konverentsist mingit terviklikkusele lähenevat ülevaadet saada. Iga osaleja peab leidma paneelide ja töörühmade rägastikus oma tee. Alati tasub sisse astuda ka mõnest uksest, mille taga räägitakse võõramal teemal. Miks aga üldse sellistel mammutkonverentsidel osaleda? Kindlasti selleks, et noore uurija või praktikuna leida endale võrgustik ja sõpruskond (mis parimal juhul on üks ja seesama), püüda kinni hetkel õhus olevad teemad ja oma uurimustele uus hingamine anda.
Riina Oruaas, ETUKÜ liige
[1] Põhjalikumat ülevaadet vaata Anneli Saro artiklist „TTT ehk teatriteaduse trendid“ kogumikus „Eesti teatriteaduse perspektiivid“ (2013).
[2] David Wiles: “Presenting the Theatre of Drottningholm”, Stockholms Universitet, Institutsionen för kultur och estetik, http://www.su.se/ike/om-oss/nyheter/david-wiles-presenting-the-theatre-of-drottningholm-1.285938