Homme, 14. novembril kell 17:30 kohtuvad Vaba Lava proovisaalis vestlussarja Doktor tuleb raames Eike Värk ja Luule Epner. Värk kaitses oma doktoritöö “Näitleja loomingulise pikaealisuse ja mitmekülgsuse fenomen Salme Reegi näitel” 2012. aastal. Kohtumisega seoses sai juhendajale esitatud kaks küsimust.
Mis on Sinu meelest olulisim, milleni Eike Värk oma doktoritöös jõuab?
Iseendast on märkimist väärt asjaolu, et üks teaduslik uurimus on keskendatud näitlejale – seda tüüpi uurimusi pole meil just palju (meenutaksin veel Katri Aaslav-Tepandi doktoritööd Erna Villmerist), need pakuvad tänuväärset täiendust, ositi ka vastukaalu elulooraamatutele. Oluline on see, et Salme Reegi elutee ja -töö on nüüd detailselt ja põhjalikult jäädvustatud ning analüüsitud, ent kõige väärtuslikumaks peaksin seda tahku, millele osutab ka järgmine küsimus: kuidas näitleja looming on seotud muutuva sotsiaalse ja kultuurilise ümbrusega. Et on seotud, seda me teame hästi. Aga kuidas nimelt, millised isiklikud ja sotsiaalsed tegurid siin toimivad – seda saab avada ainult konkreetsete isikulugude kaudu.
Kui peaksid ise juhtumisi käsitlema aegruumi mõju näitleja lavalisele väljendusele, siis missuguse näitleja loometee põhjal seda teeksid? Ja miks valiksid just tema?
Uurimisküsimus asetab siin kohe omad piirangud: hea oleks käsitleda vanemat, loominguliselt pikaealist näitlejat, kelle loometee on kulgenud läbi piisavalt erinevate ajajärkude. Mind huvitaks mu enda vanemate põlvkond – need, kes tegutsesid juba süngetel 1950ndatel. Kui tahta teha näitlejaga ka intervjuusid, siis valiksin Ita Everi – ta on tõeline fenomen! Kui aga intervjuu mõttest loobuda (ja pigem ma vist loobuksin), siis valiksin Lembit Eelmäe või Herta Elviste või nad mõlemad koos, paarina ja partneritena. Nemad tegid läbi ja kaasa suuri stiilipöördeid eesti teatris, mida oleks huvitav just näitlemise ja näitleja perspektiivist uurida.