Teisipäeval, 21. veebruaril kl 18:00 jätkub vestlussari “Doktor tuleb”. Sel korral kohtuvad Vaba Lava proovisaalis Madli Pesti ja Anne-Liis Maripuu. Juttu tuleb Pesti doktoritööst “Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris” (Tartu ülikool, 2016). Sissejuhatuseks esitasime mõned küsimused Pesti vestluspartnerile. Maripuu on õppinud teatriteadust Berliini Vabas ülikoolis, oma magistritöö “Making devised and collectively created theatre” pühendas ta kollektiivsele teatriloomemeetodile.
Kas iga päevapoliitika teemaline lavastus on poliitiline teater?
See sõltub poliitilise teatri definitsioonist. Kui lähtuda Madli Pesti doktoritööst, siis tuleb esitatud küsimusele jaatavalt vastata. Poliitiline teema on Pesti kohaselt üks poliitilise teatri neljast tunnusest. Ülejäänud kolm on: eesmärk muuta ühiskonda, selge ideoloogia ja nüüdisaegne esteetika. Kui võtta aga aluseks Jacques Rancière’i definitsioon „poliitilisest“, saab vastus veidi vähem konkreetne. Rancière’ile tähendab „poliitika“ võitlust üleüldise ja kõikehõlmava võrdsuse nimel. Seega poliitiline on lavastus, mis võitleb erinevate ühiskonnagruppide võrdse kohtlemise nimel. Et vastata esitatud küsimusele, tuleks eelnevalt selgeks teha, kas iga päevapoliitika teemaline lavastus astub välja võrdsema ühiskonnakorralduse eest.
Milline on sinu jaoks kõige põnevam poliitilise teatri loomise strateegia?
Madli Pesti doktoritöös on välja toodud kolm poliitilise teatri loomise strateegiat: rühmaloome, dokumentaalteatri ja rakendusteatri strateegia. Rakendusteatriga olen kokku puutunud vähe. Rohkem olen tuttav nende lavastajatega, keda Madli käsitleb rühmaloomele ja dokumentaalteatrile pühendatud peatükkides. Kui mõned aastad tagasi olin dokumentaalteatrist väga vaimustatud, siis praeguseks on minu meelestatus veidi muutunud. Dokumentaalteatriga seostub minu jaoks meeletu tekstimassiiv ja faktide rahe. Uut infot, mis vaatajani etenduse jooksul jõuab, on väga palju. Samas on teemad, mida Rimini Protokoll, Milo Rau jt oma lavastustes käsitletavad, äärmiselt olulised. Rühmaloome meetodil valminud lavastused on minu jaoks kõige huvitavamad. Siinkohal pean ütlema, et ma ise kasutan terminit „rühmaloome“ veidi teises tähenduses. Kuidas täpsemalt, sellest tuleb juttu teisipäevasel kohtumisel.
Küsimused koostas Ene Paaver.