Homme, 24. aprillil kell 18:00 vestleb Alvar Loog Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia orelisaalis (A-404) Kerri Kottaga. Juttu tuleb muusikateatrist ja selle analüüsimisest. Eelseisva kohtumisega seoses esitasime Loogile kaks küsimust. Tegu on vestlussarja Doktor tuleb viimase kohtumisega.
Kas muusikateatrikriitika erineb muust kultuurikriitikast? Mil moel?
Minu jaoks ei erine muusikateatrikriitika oma hoiakute, meetodite ja eesmärkide poolest mingil märkimisväärsel moel muust kultuurikriitikast. Suurim erinevus, kui seda eraldi otsida, seisneb ilmselt selles, et kuna muusikateatri näol on ideaalis tegu Gesamtkunstwerk’iga, eeldab see arvustajalt silmatorkavalt suure hulga erinevate loominguliste distsipliinide ajaloo ja kaanonite tundmist. Näiteks selleks, et arvustada ooperit / ooperietendust terviklikult peaks arvustaja oskama analüüsida ja hinnata sedavõrd erinevaid asju nagu: libreto (ja kohati ka libreto tõlge), partituuri muusikaline dramaturgia ja kõlavärvid (pluss nende seos sõnalise dramaturgiaga), dirigendi töö, orkestri esitus, solistide ja koori esitus, koreograafi ja tantsusolistide / tantsurühma sooritus, lavastaja töö (muuhulgas selle asetumine sama teose varasemasse lavastustraditsiooni jne), lavakujundaja ja kostüümikunstniku töö jne. Mis omakorda eeldab soovi ja suutlikkust näha kõiki neid komponente nii konkreetse teose terviku seisukohast kui ka eraldi (s.t. eelkõige ajaloolises perspektiivis).
Mis seisus on tänasel päeval muusikateatrikriitika?
Ma ei oska sellele küsimusele eriti vastata, kuna mul puudub terviklik ülevaade kirjutatust. Kardan, et käimasolev ajastu, mis soosib avalikus meediaruumis ühe lühemaid ja kõnekeelsemaid tekste, ei ole kahjuks kindlasti muusikateatri kriitikale soodus.