Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus

Jaanuari lõpus koondus väike hulk ETUKÜ liikmeid ja üks loodetavasti tulevane liige teatriteaduse üliõpilaste hulgast Rakvere Teatrisse, et seal tihendatult ja keskendunult teatrit vaadata.

Täname lahke vastuvõtu eest Rakvere Teatrit ja Virumaa Teatajat, kes oli valmis meie mõtteid ja muljeid avaldama!

Artikkel on kättesaadav siin.

Rakvere lavateosed teatriuurijate luubi all

Neli teatriuurijat seadsid terveks nädalaks tähelepanelike ja analüüsivate pilkude keskmesse Rakvere teatri. Vaadati lavastusi ja kohtuti teatrijuhtidega. Millised olid külaliste esimesed muljed ja emotsioonid?

 

Rakvere teatri lavastusi vaatas nii kodulaval kui ka väljasõiduetendusel kolm teatriteadlast, kes puutuvad kokku teatri eri tahkudega, ja üks teatriteaduse tudeng. Rakvere teatri lavastustesse süüvisid teatriteadlane ja Tartu ülikooli teatriteaduse lektor Riina Oruaas, Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse esimees Katarina Tomps, Eesti Teatri Agentuuri dramaturg Heidi Aadma ja Tartu ülikooli teatriteaduse üliõpilane Maarja Moor. Kohtumistel osales ka sihtasutuse

Rakvere Teatrimaja nõukogu liige ja kultuuriministeeriumi teatrinõunik Katre Väli. Vaadati lavastusi “Oi, Johnny”, “Kõike head, vana toriseja”, “Alibi”, “Ilma sinuta”, “Nagu peeglis”, “Charlotte Löwensköld”, “Sirli, Siim ja saladused”, “Kaks tosinat tulipunast roosi” ja “See kõik on tema”. Teatrinädala eestvedaja Riina Oruaas ütles, et igasuguse viiruseohu minimeerimiseks piirduti väheste kohtumistega ning trupiga etenduse üle ei arutletud, küll aga räägiti teatri loovjuhtide ja turundusosakonnaga. Milline pilt teatriuurijatele avanes ja mis kasu oli nende tähelepanekutest teatrile?

Kuidas ma Rakvere teatris naerda sain

Riina Oruaas

Teater ja nali on alati kokku käinud ja ometi arvame, et teater on üks tõsine koht, ehkki iga teatriinimene teab, et publiku toob kõige kindlamini saali komöödia. Naerda võib väga erinevatel viisidel, kas kellegi teise või iseenda üle, naer võib tuleneda äratundmisest või vastupidi, millestki võõrikust. Naer võib olla kaitsereaktsioon, kui lugu liiga valusaks muutub. Nalja seostatakse komöödiaga, ehkki pea igas teatrižanris on midagi, mis vaataja naerma paneb. Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse väljasõidu ajal Rakvere teatrisse jaanuari lõpus oli meie valikus vaid paar läbi ja lõhki komöödiat, kuid eri viisidel naeru mugistada sai mitmel etendusel, ehkki mõnigi kord jäi publiku vabastavast naerust pigem vajaka, olgugi et lugu ja olukord laval oleksid seda võimaldanud. Kõige suurema naerulagina vallandas muidugi Ray Cooney farss “Oi, Johnny”, mis pani teatriajaloolase minus jälle mõtlema selle üle, kui püsiv žanr on komöödia. Samamoodi heegeldati ustest sisse-välja, keerutati kokku kõige uskumatumaid valesid ja püüti võimatuid armastuslugusid võimalikuks teha juba 2000 aastat tagasi rooma komöödias. Allpoolnaba-naljad käisid ka siis selle kõige juurde. Näidendid vananevad, aga koomika mitte ja nii kanduvad ühest lavaloost teise kindlad võtted, tegelased ja süžeekäigud. Mängi ainult välja! Samal nädalal Sadamateatris nähtud “Kõike head, vana toriseja” kutsus aga esile hoopis teistsuguse, sissepoole naeru. Selles loos oli nii palju maalähedast elusust ja valu. Ühesõnaga, tuttavat. Just sel etendusel igatsesin, et etendus kutsuks rohkem esile ehedat, elulist naeru. Teistlaadi elulist naeru vallandas Andres Noormetsa lavastus “Alibi”, kus näidatakse viit tegelast kummalist ei-tea-mida tegemas, kuid sama kummaliselt on igaühe lugu temaga kaasas. “Alibi” on õnnestunud miniatuur ebaõnnestunud eludest veidi kibeda äratundmisnaeruga suunurgas, kuid seda pikema mõjuga. Rakvere teatri repertuaarist nägime ka inimhinge raskemasse poolde kaevuvaid lavastusi, nagu kunstiliselt väljapeetud “Ilma sinuta” või “Nagu peeglis”. Nende kõrval muutusingi veidi nukraks, kui leidsin oma märkmetest korduva fraasi “nagu sordiini all” ehk etendused olid kohati liiga hillitsetud. Ehk on selle põhjuseks koroonaaja pooltühjad saalid? Kõige huvitavamad hetked on sageli need, kus tekib laval mingi pinge, vastuolu või ootamatus, kui naljakas olukord muutub tõsiseks või juletakse publik naerma panna ka tõsises loos. Ja kõige parem naer on siiras naer.

Variatiivsus ja eripalgelisus

Heidi Aadma

Rakvere teatrisse on mind alati toonud huvi ja avatus, mis on sellele majale omane ja kutsub mindki. Nõnda nagu sõidavad etendused, sõidan ja vaatan neid minagi, kord teatri kodulaval ja suvelavastusteks leitud paikades, kord külalissaalides üle Eesti. Ei jää külastamata ka Baltoscandal. Palju väljasõiduetendusi andva teatrina teatakse siin külalislahkuse väärtust, kõik on saali oodatud. Laiapilguline repertuaar ja oma mitmekülgsele vaatajale mõtlemine saadab Rakvere teatri kui maakonnateatri otsinguid: näha saab draamat, komöödiat ja klassikat algupärandist maailmadramaturgiani, eksistentsialismi ja absurdini, palju mõeldakse noorele vaatajale suunatud teatrile. Lähiaastad on publikule valimiseks pakkunud keskmiselt kakskümmend lavastust aastas, neist ligi üheksa uuslavastused. Tõsi, möödunud koroonaaasta on pilti hõrendanud, lavale jõudis seitse uuslavastust, kuid globaalset kriisi arvestades on see ideaalilähedane. Eesti teatripilti rõhuvat ingliskeelsest keeleruumist pärit dramaturgia domineerimist Rakvere teatris märgata ei ole. Lisaks Inglismaa ja Ameerika ühendriikide autoritele mängitakse Rootsi, Taani, Itaalia, Prantsusmaa, Soome, Venemaa ja ka Valgevene näitekirjandust. Rõõmustavalt suur osa laval nähtavast on kodumaist päritolu. Urmas Lennuk majakirjanikuna vaatleb eestlaseks olemise maastikke laiema pilguga, ja kui vaja, ulatab toetava käe tegelastele, kellele algkirjanik pole liiga palju sõna andnud. Tema dramatiseeringute haare ulatub nii kohalikus kui ka maailma mastaabis oluliste autoriteni ning ei pelga suuri ega väikeseid teemasid. Uue ja omalaadsena kogu Eesti teatripildis valmis möödunud aasta kriisi ajal Andres Noormetsa ja trupi kahasse sündinud “Alibi”, mille lavakeel kutsub vaatajat jälgima detailset ja mitmetasandilist maailma, mis kasvab välja meie eneste seest ja kõrvalt. Keskendumis-ja empaatiavõime muutuvad selle tajumise oluliseks osaks. Kellel need teatris kaasas on, saavad erilise elamuse. Elamuse saamisest suur osa ei ole aga ainult näitlejate ja publiku teha. Kimbukese nähtud lavastuste puhul jäi silma kunstilise meeskonna, kelle luua on visuaalne ja heliline pilt, variatiivsus ja eripalgelisus. Eriti tugevalt rääkis lavavorm lavastuse atmosfäärile kaasa “Ilma sinuta” (lavastaja Peeter Raudsepp) puhul, kus see Florian Zelleri tekstikesksusele mitmetasandiliselt toetava käe ulatas. Et aga ka komöödia olulisust mitte alahinnata, sest publik ja teater seda kindlasti ei tee, kinnitan, et kohtumine “Oi, Johnnyga” näitas mõlema poole kestvat hoogu ja elujõudu.

Kasvamine koos teatriga

Katarina Tomps

Me kõik kasvame koos oma ajaga. Lause algused “Mina omal ajal …” või “Meie ajal sellist asja …” peaksid küll kõigile tuttavad olema. Aga mis on see “minu” või “meie” aeg? Üks võimalus aega määratleda on muidugi aastate järgi, kuid üha enam iseloomustatakse aega inimeste või nähtuse kaudu. Meil on oma aja lauljad, kunstnikud, söögitrendid, kultuurinähtused, ühiskonnanormid jne. Väga tihti on inimestel ka oma näitlejad ja teater, ning üheks paljude seast on ka Rakvere teater. Inspireeriv on teatriuurija Luule Epneri mõte sellest, kuidas (uus)defineerida teatrit nii, et uue aja ilmingud saaksid väärilist tähelepanu (artiklis “Kuidas kirjutada teatriajalugu?” sarjas “Eesti teatriteaduse perspektiivid”). Minu meelest saab seda ideed rakendada samuti üksikisiku kasvamisel koos teatriga. Tihti jõuab teatri tähtsus ja olemasolu meie jaoks aja jooksul muutuda. Aastate vältel huvitume kindlast žanrist või eelistame ühte lavastajat teisele, niisamuti koos teatriga kasvab vaatamiskogemus ja areneb teatrikunstikriitiline meel. Lapsena on teatrisse minek igavesti lõbus ettevõtmine, seljas pidulikumad riided ja kaasas vahetusjalanõud. Palju sigimist-sagimist ja põnevust pimedas saalis istudes. Lapseeast välja kasvades jõuab enamasti kätte periood, kus teater käsitleb köitvalt noortele olulisi (sotsiaalseid) teemasid. Näiteks Rakvere teatri 2006. aasta lavastus “Kuidas elad?… Ann?!” muutus teismeliste seas tõeliseks fenomeniks. Teatrist saadud elamust taaselustas etenduselt saadud CD, millelt sai ikka ja jälle laval kõlanud lugusid kuulata ja neile kaasa laulda. Noore täiskasvanuna on paljud läbinud etapi, kus teater on kohustus. Kooliga seotud kohustusena hakkab teatrist kaduma selle meelelahutuslik pool. Alles jääb nähtud teatrikunsti kirjanduslikku vms vormi valamine. Milliseks muutub teatri ja vaataja suhe pärast keskkooli, sõltub huvist ja teatri vaatamise võimalustest. Minul seostuvad kõik eelnevad ajajärgud Rakvere teatriga. Seega on kohalikul teatril päris suur koht minu isiklikus teatriloos, sealhulgas mälestustes. Kindlasti naudin teatri praegust rolli oma elus kõige enam – olla teadlik vaataja. Jälgin huviga Rakvere teatri kunstilist teekonda, noorte näitlejate arengut laval ja pean lugu teatri siduvast funktsioonist, mis ühendab perekondi ja kohalikke inimesi. Mida väiksem paik, seda suurem on teatri sotsiaalne ja kogukondlik roll. Rakvere teater on väga paljudele “minu” teater koos “oma” näitlejatega. Lisaks on see kohtumiste paik, nihestus argipäeva ja kindlasti (sisuga) maja, mis tekitab emotsioone. Teatri mitmekülgne tegevus annab vaatajale pidevalt võimaluse teatri(kunsti) olemust ja tähtsust enda jaoks uuesti mõtestada. Ühele väikelinnale ja selle elanikule on see tõeline privileeg. Rakveres on igaühele antud oma kaduviku aeg.

Isiklikud puudutused Rakvere teatrist

Maarja Moor

Rakveres veedetud aja jooksul jõudsin palju mõelda koduteatri fenomeni peale. Kindlasti on selle määramisel oluline asukoht, kuid kas veelgi olulisem ei ole publiku isiklik kontakt laval nähtavaga? Personaalne side tekib kahtlemata lugudega, mis peegeldavad meie ümber elavaid inimesi ja väärtusi. Heaks näiteks on “Kõike head, vana toriseja” – aus ning humoorikas enesereflektsioon, mis kujutab maailmavaadete ja generatsioonide põrkumist igast perekonnast tuttavate tegelaskujude kaudu. Ehkki lavastusel on oht jääda staatiliseks, pakub see ohtralt äratundmisrõõmu nii argielu sündmuste kui ka dialoogi tasandil. Eriti teravalt jäi meelde Tiina Mälbergi kehastatud ema, kelle viimases monoloogis paistis näitlejanna silmist erakordselt tugevat kohalolekut. Kummalise paari moodustab “… toriseja” teise põhjamaa looga, “Charlotte Löwensköldiga”. Eri keskkondades jäävad kõlama ühesugused rõhuasetused: konfliktid eneseteostuse ja perekonna, eneseväärikuse ja armastuse vahel. Isiklik kontakt võib tekkida lisaks lugudele näitlejatöödega. Kõige tugevamad rollisooritused tulid minu meelest lavastustest “Ilma sinuta” ja “Nagu peeglis”. Viimane on raputav lugu elu varjukülgedest, peaosas särab seal Grete Jürgenson. Temast ei jää grammigi maha Märten Matsu, kelle kehastatud Max on tõetruu kujutis 16-aastasest perekonfliktide, hirmude ja vihkamiste käes vaevlevast poisist. Lavastust “Ilma sinuta” kroonib lisaks tugevale näitlejatööle suurepärane lava-, heli-, valgus-ning videokujundus, mis kokku andsid stiilipuhta, suisa perfektsuseni viimistletud lahenduse. Väga nauditavaks kunsti-ning tajukogemuseks kujunes ka Andres Noormetsa “Alibi”, mis pakatas mõnusast eluabsurdist ning totratest, kuid paratamatutest konfliktidest, mis kaasnevad ühiskonnas valitsevate erimeelsustega. Kui maailma pole võimalik parandada, on väikeseks võiduks ka apelsinikoorte kokkulappimine. Vaeslapse rolli jäi paraku noore vaataja teater lavastusega “Sirli, Siim ja saladused”, kus nappis vaataja täielikult fantaasiamaailma meelitamiseks siirast mängurõõmu. Selle eest tõi “Oi, Johnny” glamuur ja ajuvabalt pöörane huumor teatrisaali sellise elu ja sära, mida pole enam ammu näinud. Olles ise pärit Lõuna-Eestist, tulin külla endale küllaltki võõrale teatrile, kuid seitsme päevaga nähtud seitse lavastust tõestasid igasuguse kahtluseta, kui mitmekesine on Rakvere teatri pakutavate elamuste ampluaa. Ehkki uue koduteatri leidmist kuulutada on veel vara, said olulised sammud sellel teel astutud.

Peeter Raudsepp, Rakvere teatri loominguline juht:

Hea on teada, et meid uuritakse ja et seda tehakse teaduslikult. Mis tähendab, et nii mõnegi pealinna teatriguru üldistava ja üleoleva mõtet-neil-provintsiteatritel-üldse-on-jutu asemel vaadatakse järjest rida etendusi, sealhulgas väljasõidu tingimustes, ning nähakse teatri toimimise taga selgeid sotsioloogiliskultuurilisi mustreid. Eesti teatri kuvandamise põhihäda on selles, et kõike kiputakse nägema patoloogilises võtmes: küll see eesti teater ikka mandub ja hallitab ning kes küll need hädad raviks? Teatriuurijad oma teadlastele omase rahulikuma pilguga, mis leidis head nii komöödiates kui ka eksperimentaalsemates lavastustustes, esindab mu jaoks seda vaadet, mida võiks nimetada teatriökoloogiliseks, mis tähendab teatri mitmekesisuses ja peenes läbipõimituses oma konkreetse keskkonnaga teatri elujõu ja edasikestmise aluse nägemist.

Velvo Väli, teatrijuht:

Oma pikemat tagasisidet, mille hulka kuulub ka aastaülevaade, kriitikud alles formuleerivad. Kohtumisel pigem vastasime meie nende küsimustele. Selgitasime, millistel alustel toimub repertuaari planeerimine, millised on kitsaskohad ja võimalused ning millest mingi valik lähtub. Püüdsime neile pakkuda nädala jooksul võimalikult eriilmelist paletti meie repertuaarist – kergemaid ja sügavamaid materjale, lavastusi lastele ja täiskasvanutele nii suures kui ka väikeses majas, Rakveres ja väljasõiduetendustel –, et anda võimalikult lai pilt meie teatri hetkeseisust. Päris nii ei õnnestunud, et kõik näeksid kõike, aga kindlasti said nad pildi, mille põhjal järeldusi teha. Kiire tagasiside põhjal tundus, et nende esimene emotsioon oligi see, et igaüks leidis midagi endale lähedast, samuti materjale, mis nii isiklikult ei puudutanud, aga mida soovitada emale, sõbrannale või tuttavale. Süvavaadet alles ootame. Varem on kriitikud vaadelnud Pärnu ja Viljandi teatrit ning on tänuväärne, et koostööjärg jõudis Rakveresse. Teatrile on vajalik süvapilk repertuaarile ja tagasiside, mis aitab sättida järgmisi samme neid tähelepanekuid arvestades.

Urmas Lennuk, lavastaja ja dramaturg:

Kõige suurem kasutegur seisnes kindlasti selles, et vaadata ise teatrit jälle kellegi teise kingadest ning kõrvalpilguga, et kuidas see kõik välja võib paista, mis meil siin on argipäev. Kui ma oleksin Riina või Heidi või keegi kolmas või kaheksas? Selles suhtes panid teatriuurijad mind kõige sügavamalt mõtlema meie repertuaari peale. Kuidas see meil kujuneb ja kuidas see võiks kujuneda ja kus on need ressursid, et seda veel rohkem teatri teenistusse kujundada.

 

Artikli kirjutas kokku

Inna Grünfeldt

inna.grynfeldt@ virumaateataja.ee