Teisipäeval, 11. aprillil kell 17:30 kohtuvad Vaba Lava proovisaalis vestlussarja “Doktor tuleb” raames Liina Unt ja Kerttu Männiste. Liina Unt kaitses oma doktoritöö “Landscape as Playground” 2012. aastal Helsingis Aalto ülikoolis. Kerttu Männiste on kunstiteadlane ja Eesti Kunstimuuseumi kuraator.
Mis on Sinu jaoks Liina Undi doktoritöös olulisim või tähelepanuväärseim?
Liina Undi doktoritöös on minu silmis olulisim selle tegelikult väga laiahaardeline rakendatavus: ehkki töö tegeleb kitsamalt maastikuga, on selle hermeneutiline käsitlus ja läbi mängu (game/play) prisma vaatenurk adapteeritav mitmetele teistelegi esituslikele/performatiivsetele nähtustele kultuuris. Fakti, fantaasia ja fiktsiooni piiride otsimine, teadvustamine ja nende keskmes kujunev tähendusloome, mis saab töös läbi kirjutatud lavamaailmade ja maastike suhetes, pakub hea raamistiku ka teiste ruumide, teiste kunstivormide analüüsiks.
Kas ja kuidas on maastiku kasutamine vabaõhulavastustes viimastel aastatel muutunud? Missugune võiks olla viimase aja huvitavaim näide maastiku kasutamisest vabaõhulavastuses?
Sellest küsimusest ehk maastikust hiljutistes vabaõhulavastustes mõtlesime Liinaga ka teisipäeva õhtul vestelda. Täiesti subjektiivselt (ei ole seda viimaste aastate kroonikast-statistikast üle kontrollinud) tundub, et kohaspetsiifilisi, looga tagasi selle sünnikonteksti ja -maastikusse läinud lavastusi on viimastel aastatel vähem. Eks ole piiratud ka nende tekstide arv, mis väga otseselt ühest maanurgast tõukuksid ja absoluutselt möödapääsmatult nõuaksid lavastuse viimist just selle paika ja maastiku keskele. Pigem tunduvad kasutamist leidvad pooleldi kodustatud maastikud: linnalähedased, olemasolevate kommunikatsioonidega, erinevate ürituste/lavastuste toimumispaigana juba tuttavad. Võib-olla mugavad ja turvalised, aga võib-olla endiselt ka eelmiste ürituste sleppi kandvad.
Küsimused koostas Anne-Liis Maripuu.