Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus toetab oma liikmete välisreise ning seetõttu jagame kodulehel ka liikmete muljeid neil reisidel nähtust ja kuuldust. Sedapuhku kirjutab oma reisist Marie Pullerits.
“Osalen igal suvel nii praktiku kui ka tantsuvaatleja-kirjutajana väljaga kursis olemiseks mõnes Euroopa linnas nn tantsuintensiivil – päevasel ajal tantsijatele-koreograafidele mõeldud töötubades ning õhtuti etendusprogrammist osa saades. Hollandis Amsterdamis toimub Henny Jurriensi sihtasutuse suvise tantsuintensiiviga samal ajal tantsukunsti esitusfestival Julidans, millel osalesin ETUKÜ toetusel 4. kuni 10. juulini.
Julidans toimus esimest korda 1991. aastal ning algas tagasihoidliku suveprogrammina, mis koosnes toona vaid kolmest etendusest Amsterdami linnateatris (Stadsschouwburg Amsterdam). Festivali algusaastate koreograafide hulgas olid Anne Teresa De Keersmaeker, Wim Vandekeybus, Maguy Marin, Marie Chouinard ja Alain Platel, hiljem ka Sidi Larbi Cherkaoui ja Akram Khan. Nüüdseks on festivalist kasvanud kolmenädalane sündmus, mis toimub igal suvel juuli esimesel poolel. 2026. aastal toimus festival 36. korda ja programmis oli üle 40 etenduse ligikaudu 14 asukohas üle linna.
Julidansi keskmes rahvusvahelise nüüdistantsu arengusuundade jälgimine ning osalevad koreograafid kasutavad inimkeha oma peamise väljendusvahendi ja kollektiivse suhtlusväljana. Viimastel aastatel on festival asetanud erilise rõhu oma karjääri keskpaigas olevatele loojatele ehk umbes kaheksa-aastase tööstaažiga koreograafidele, kes on välja arendanud oma isikupärase käekirja. Samas on festivalil ka alaprogramm esilekerkivatele talentidele. Sisuliselt on Julidans üha enam liikunud ainult teoste esitlemisest ka kaastootmise suunas ning jälgib, kuidas globaliseerumine, migratsioon ja digikultuur segunevad traditsiooniliste ja kaasaegsete tantsuvormidega.
Ehkki osalesin vaid festivali 1. nädalal, joonistusid minu jaoks juba sellegi aja jooksul välja välja mõned teostevahelised ühisjooned. Tänavune Julidansi programm esitab küsimusi praeguse ühiskonna kujunemise kohta: kust me pärineme ja millises suunas liigume.
Kreeka koreograafi Chara Kotsali teoses “IT’S THE END OF THE AMUSEMENT PHASE” viivad kolm naist vaataja kaleidoskoopilisele rännakule läbi 20. sajandi. (Tantsu-)maratonilaadne stseenide voog kujutab nii individuaalseid kui ka kollektiivseid lugusid kuni tänapäevase halastamatu progressiihani, mis lõpuks iseenda saba neelab. Kotsali koreografeerib kurnatust, kuhjates lavale dokumentaalseid ja füüsilisi sümboleid läbi järjestikuste katkestuste ja murenemiste, justkui sotsiaalmeedia infovoos.
Andreas Hannese “Anthology” põhineb lihtsal tantsuliikumisele – hüplemisel –, mis on koreograafi huvikeskmes alates tema õpingute lõpetamisest SNDO-s (Amsterdam School for New Dance Development) 2018. aastal. See väike, kuid antropoloogiliselt laetud motiiv on kesksel kohal mitmes tema teoses. Sarnaselt Kotsali teosele “IT’S THE END OF THE AMUSEMENT PHASE” on tegemist muusikalise ja koreograafilise mash-up’iga. Heliriba koosneb justkui internetist nopitud möödunud kümnendi popmuusikahittide segust ning selle peale on loodud hüplemisel põhinev koreograafia. Viis tantsijat loovad pidevas rütmi- ja liikumisjadas katkematult kulgeva tantsu, kus kehad kiirenevad, nihkuvad ja põimuvad – meie ajastu füüsiline tõlgendus. Koreograaf küsib, kuidas jääda jalule maailmas, mis pole kunagi paigal ja näib kiirenevat, ning kuidas saavad kollektiivses mälus eri põlvkonnad kohtuda ja ühispunkte leida.
Sama reivilikkusega tabab vaatajat koreograaf Connor Schumacheri “Asset Liability & Equity”. Koreograaf näitab, kuidas süsteemid, milles me elame, suunavad meid vaikimisi vägivalla poole. Metateatraalsete monoloogide, “Näljamängude” ja publikut kaasava dramaturgia segu keerleb kui vesipüks. Löömine, karjumine, teineteise tirimine, jalgadega löömine ja rebimine kulmineeruvad; näib, et ekstaas võib niisama lihtsalt muutuda kurjuseks. Vastutus jäetakse publikule: kui suudame selle julma etenduse peatada, kas oleme valmis seda tegema, või naudib mingi moraalitu, pime osa inimloomusest sellist vägivalla tunnistamist?
Suur osa teoseid tugines pärimuse ja pärandi teemadele. Iraani koreograaf Armin Hokmi hüpnootiline lavastus “Shiraz” on kummardus aastatel 1967 kuni 1977 Lõuna-Iraanis toimunud Shirazi Kunstifestivalile, mille tegevuse lõpuks poliitiline režiim keelas. Koreograaf ei püüa ühtegi toonast teost rekonstrueerida, kuid näitab lihtsa, korduva žestilise ja rütmistatud liikumise kaudu, kuidas väikesed nihked kujundavad laiemat suunamuutust, uusi vorme ja pinget tuttava ja uudse vahel. Hokmi kuuele tantsijale loodud teos vaatab Shiraz’ Kunstifestivalile tagasi tänase avaliku kõne ning tantsu ja koreograafia rolli, kiireloomulisuse ja autonoomia teemade valguses. Kaasaegne tants tegeleb siiani rahvusvaheliste hierarhiatega ning komistab endiselt eksotiseerimise ja fetišeerimise taha: kalduvusega tähendusi lihtsustada ning suruda kunstilist väljendust, identiteeti, kehasid ja rahvuseid klišeedeks.
Elsa Zema Mulderi “Unravel” on intiimne soololavastus transrassilisest kohandumisest, kehast kui mälu talletuskohast ning kuuluvus küsimustest. Rituaalne etendus uurib, mida tähendab elada kollektiivse identiteedikaotuse ja võõrandumisega ning olla pidevas otsingus uue järele. Tegevuslikult on teose keskmes Etioopia kohvirituaal, mis kulgeb paralleelselt koreograafi kehalise loojutustusega ning pikkamööda saali täitva tugeva kohviaroomiga. Tegevus ise on lihtne, kuid viib mitme aistingu kaudu vaataja kehaliselt loost kaugemale, luues ruumi mitmekihilisematele isiklikele ja poliitilistele tähendustele. Mida mäletab keha paigast, kust on olnud sunnitud lahkuma? Mis jääb kehameelde ning mis ja kuidas selle teekonna jooksul muutub? Keha ei unusta midagi.
Koreograaf Serge Aimé Coulibaly lavastus “Back to Kidal” ehitab lootushorisondi vabale tulevikule, austades samas koreograafi Burkina Faso juuri ja jäädes avatuks muutuvale, alati arenevale folkloorile. Kidal on linn Kirde-Malis, millel on olnud ja on siiani oluline strateegiline roll Prantsuse okupatsioonist kuni tänapäevani kestva võimuvõitluseni Malis tuareegi separatistide, džihadistide, Vene palgasõdurite ja Mali valitsusvägede vahel. Linna tormiline olevik ja minevik peegelduvad koreograafias, mis kujutab sisuliselt pidevat võitlust algusest lõpuni. Kogu etenduse vältel puudub tegelik puhkehetk; tantsijaid aetakse liikumise, laulu ja muusika mitmikteoses ikka ja jälle kehalise äärmuseni. Lavastuse liikumiskeel jääb intensiivsuses aga suuresti muutumatuks ning eri vormide eklektiline segu tekitab küsimusi, mis kõlavad veel kaua pärast ihuläbistavate vokaalide vaikimist.
Eesti publikulegi tuntud Belgia koreograafi Lisbeth Gruwezi “tempest” mõjus minu etendusprogrammist kõigist lavastustest enim eristuvana. Gruwezi soololavastus tugineb Tai võitluskunstidele ja tai chi‘le: publik on kutsutud lumist mäenõlvakut meenutavasse valgesse lavaruumi ja seatakse justkui tormikeerise keskmesse. Lavakujundus on askeetlik; näeme vaid valget nõlva, mis viib valge põrandapinnani, mida mööda Gruwez libiseb piinavalt aeglases tempos. Sellega kutsub ta vaatajat kohe aeglustama, “maanduma” koos endaga selles aegruumis. Teos ei kulge aga vaid meditatiivses aegluses, vaid kulmineerub reivilikuks tormiks, mille keskmesse jääb koreograaf ise vankumatuna. Seeläbi paistab teos viitavat inimliku sisekaemuse väele, intuitsioonile, mille poole pöördumist tasub tänase maailma segadustes ehk enimgi osata.
Kuigi nädalasse mahtunud etendused kõnelesid väga erinevatest kogemustest ja kultuurilistest kontekstidest, joonistus nende vahele üllatavalt selge ühisjoon. Tänavune Julidans näitas, et nüüdistants otsib praegu intensiivselt vastuseid küsimusele, kuidas säilitada endasse mahtuvat mälu ja päritolu ajastul, mis sunnib meid pidevalt edasi liikuma, digitaalsel infoväljal kaotama, kaduma, kohanema ja end uuesti defineerima. Olgu tegemist kollektiivse trauma, isikliku identiteedi või ühiskondliku vägivallaga, pöörduvad koreograafid üha enam keha kui mäluhoidla ja tunnetusvahendi poole. Selles mõttes kõneles festival ka me ajastu laiemast ärevusest: kuidas jääda terveks ja kohal maailmas, mis muutub kiiremini, kui suudame mõista, ning kuidas leida uuesti üles see intuitiivne, kehaline tarkus, mida kriisiaegadel ehk kõige enam vajame. Kehaline kogemus, kehaline loojutustus ja sellest võrsuv teadmine on kui ühine tarkus, mis meid sõnadeüleselt ühendada ja kanda saab.”
Pildil stseen Armin Hokmi lavastusest “Shiraz”. Foto: Julidans