Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus toetab oma liikmete välisreise ning seetõttu jagame kodulehel ka liikmete muljeid neil reisidel nähtust ja kuuldust. Kolmandana kirjutab oma reisist Evelyn Raudsepp.
“Külastasin Kunstenfestivaldesarts festivali Brüsselis 24.–27. maini 2026. Olen ka varem korduvalt seda festivali külastanud ning nende programmi alati jälginud, sest pean seda üheks põnevamaks ning olulisimaks kaasaegse etenduskunsti festivaliks Euroopas. Eriti pean lugu nende interdistsiplinaarsest programmist (lisaks etendustele leiab programmist ka installatsioone, näituseid, visuaalkunstnike lavastusi, kohaspetsiifilisi lavastusi jne) ja diskursiivsest kõrvalprogrammist (raadiosaated, loengud, töötoad, vestlused jne).
Sel korral pakkus mulle eriti huvi ning avaldas ka muljet Palestiina kunstnikeduo Basel Abbasi ja Ruanne Abou-Rahme installatsioon-film-kontsert (või ka expanded cinema, nagu nad seda nimetasid) “Prisoners of Love: Until the Sun of Freedom”, mis tegeles Palestiina vangide kogemustel Iisraeli vanglates. Samuti avaldas mulle muljet Romeo Castellucci ja Scott Gibbonsi kontsert-lavastus “To Carthage then I Came”, mis toimus kesklinna autoparkla kõrgeimal korrusel, ümaras kupliga betoonruumis. Heli lõid etendajad elavas esituses, lajatades pikkadele terastorudele oma märgi juukseid, mille heli võimendati kontaktmikrofonidega.
Ruumi poolest oli märkimisväärne lavastus Jozef Woutersi ja Decoratelieri “The Latecomers” – visuaalteatrilavastus, kus publik liikus erinevate ruumide vahel, millest viimane oli justkui massiivne liivaloss, kuhu publik sai siseneda ning kus etendajad toimetasid visuaalsete ja heliliste stseenidega.
Boris Charmatzi lavastus “Muette” jäi seekord kahvatuks ning Thanapol Virulhakuli meditatiivset “Comrade, Miracle, Curse” oli saunakuumas etendusruumis pea võimatu jälgida. Lisaks osalesin ühel päeval ka rahvusvahelises külalisprogrammis, kus kuulasime-vaatasime Brüsselis resideeruvate kunstnike pitch’e ja ettenäitamisi.
Festivalikülastus oli rikastav ja väga oluline mu interdistsiplinaarse uurimisfookusega tegelemiseks.”
Pildil stseen Romeo Castellucci ja Scott Gibbonsi kontsert-lavastusest “To Carthage then I Came”. Foto: Thibaut De Lestre