Maria Arusoo ja Anu Allas
„Call for action: Eesti performance’i-kunsti võtmehetked”
Meie ettekande lähtepunktiks on asjaolu, et oleme viimase paari aasta jooksul tutvustanud Eesti performance’i-kunsti ajalugu ja tänapäeva mitmel kaasaegse kunsti festivalil, kus on osalenud Eesti kunstnikud, ning seisnud iga kord küsimuse ees, kas erinevates ajaloolistes kontekstides või ka paralleelselt sündivatel performatiivsetel praktikatel kunstis on üksteisega midagi rohkemat ühist kui pelgalt meedium, keha ja tegevus. Sedasama küsime ka EKKÜ ja ETKÜ konverentsil ning teeme põgusa sissejuhatuse Eesti performance’i-kunsti võtmehetkedesse alates 1960. aastate lõpust ning mõningatesse peamistesse kaasaegse kunstiväljal kasutatavatesse strateegiatesse.
Luule Epner
„Etendamisstrateegiad Ene-Liis Semperi lavastustes”
Ene-Liis Semper tegutseb nii kunsti- kui ka teatriväljal ja on pälvinud mõlemal pool rahvusvahelise tunnustuse. Oma autorilavastustes Teatris NO99 liigub ta teatri-, tegevus- ja visuaalkunsti piiri- või vahealadel. Ettekandes uuritakse etendamisstrateegiaid
neis lavastustes, kõrvutades neid performance’i-kunsti strateegiatega ning küsides, mis on nende eesmärk ja eeldatav mõju vaatajatele. Toetutakse performatiivsuse teooriatele ning näitlemise kontseptualiseerimise viisidele tänapäeva teatriteooriates. Lähema vaatluse alla
võetakse lavastus „NO42 El Dorado: klounide hävitusretk”.
Marten Esko
„Kaasaegne kunst? Miks mitte nüüdiskunst?”
Nii kunstivaldkonna siseset kui ka selle välisest mõistelise konsensuse puudumisest tingituna tuleb ettekandes vaatluse alla eestikeelsete mõistete kaasaegne kunst ja nüüdiskunst omavaheline suhe – miks ja mille pärast kaasaegne kunst ei ole „korrektne”; miks kaasaegne kunst peaks ikkagi olema korrektne; ning mis see kaasaegne üldse on.
Anders Härm
„Väljasõit rohelisse. Ühe performatiivse strateegia anatoomiast”
Mida tähendab sõita „välja”? Ja millest täpsemalt „välja” sõidetakse? Mis on selle eesmärgiks ja kust selline „tava” üldse tuleb? Millised on väljasõidu sotsiaalsed ja poliitilised implikatsioonid? Kuidas on väljasõidu motiiv seotud delösiaanlike pagemistrajektoride, romantilise eskapismi, endast välja minemisega? Kuidas kasvab väljasõit kunsti ja kultuuriajaloolisest motiivist performatiivseks strateegiaks? Kuidas on muutunud väljasõidu poliitikad ja millised on olnud selle strateegia sees rakendatud taktikad?
Marion Jõepera
„Elamuste ja seikluste postdramaatilisest disainimisest”
Mida tähendab tundmatus 21. sajandi kontekstis? Kuidas ja kas üldse on võimalik dramatiseeritud keskkondades viibijale luua kogemust millestki totaalselt tundmatust – eriti, kui jutt käib ruumist? Ettekanne annab ülevaate meetoditest, kuidas postdramaatilist dramaturgiat kasutatakse tänaseks üha enam nii teatri sees kui ka sellest väljas.
Ott Karulin
„Teatriarmastaja vaatenurgast”
Kas nüüdiskunsti ja etenduskunstide kokkupuutepunktil on hallala, mida teooria ei kata, või me lihtsalt ei tunne teineteise teooriaid? Arvustades Sigrid Viiru näitust „Võltspuhkaja“, pidas kunst.ee vajalikuks lisada mu nimele justkui vabanduse, et tekst on kirjutatud „teatriarmastaja vaatenurgast“. See vihastas ja nõuab kättemaksu. Võtan vaatluse alla kahe viimase Veneetsia biennaali võidupaviljonid – üks neist väga hea kestuslavastus, teine üksjagu vanamoeline teater – ja küsin, miks hinnatakse nüüdiskunstis praegu seda, millest etenduskunst on juba väsinud. Vastuseid ei anna, aga näiteid viimasel kümnel aastal nähtud nn hallala-lavastustest toon teisigi.
Liis Kibuspuu
„Millal toimub kunst?”
Ettekanne keskendub efemeersuse ja püsivuse küsimustele eri kunstižanrites, mida kaldutakse jagama ajalisteks ja ruumilisteks. Selline dualistlik jaotus ei pea aga paika, niipea kui võtame arvesse kunstiteose vastuvõtjat: ühest küljest toimub iga kohtumine kunstiga ajas, kuid teisalt jätab see püsivaid jälgi. Performance‘i ja pildikunsti näidete varal püüab ettekanne avada žanrite ajalises määratlematuses leiduvaid võimalusi.
Madis Kolk
„Ikoon ja kaasaegne etenduskunst”
Kristluse ja teatri suhe on konfessiooniti erinev. Katoliikluse rüpes arenes teater, ikooniteoloogiat edendanud õigeusk pigem taunis seda. Performatiivne pööre esitas väljakutse psühholoogilis-realistlikule peavooluteatrile. Ettekandes tutvustan 21. sajandil ilmnenud ikonograafia ja kaasaegse etenduskunsti performatiivseid kattuvusalasid.
Eha Komissarov
„Performatiivsus ja maskeraad”
Eesti Kunstimuuseum omandas fotokunstnik Toomas Volkmani 1990.–1991. aastal valminud camp-stiilis aktifotode sarja, mis on üles pildistatud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna ühiselamu pesuruumis Volkmani poolt, kes on ise ka performance’i subjektiks. Volkmann debüteeris Tristan Manni nime all oma fotosarjaga 1990. aastate algupoolel Berliini fotobiennaalil, kus pälvis tähelepanu Eesti queer– ja gay-sensibiilse foto rajajana. Märksõnade performatiivsus ja maskeraad abil vaatlen fotosarja soonäitemängude toimumispaigana, kus
tekitatakse gender’iga seotud norme ning kohanetakse nendega.
Kerttu Männiste
„Mobiilsed performatsioonid”
Kadri Noormetsa Tartu Uues teatris teostunud „mobiilsed definitsioonid“ ühendab erinevate kunstivormide ja sotsiaalsete situatsioonide performatiivsed potentsiaalid. Ettekanne käsitleb performatiivsuste sümbioosis defineeritavat esituse ja (pealt)vaatamise piire hägustavat suhet kunsti(de)ga.
Riina Oruaas
„„Post-Stalker“: etenduskunstid tehasevaremetes”
Oma ettekandes arutlen etenduskunsti üle mahajäetud tööstushoonetes ja muudes urbanistlikes piiritsoonides, mida taasavastatakse koos nende ajaloolise taaga ja inetuse esteetikaga. Millised mälu- ja kogemuskihid avanevad ja sulguvad „Stalkeri“ võttepaigaks olnud Kultuurikatlas või Narva Kreenholmis?
Madli Pesti
„Vabatahtliku žüriitöötaja vaatenurgast”
2019. aastal tegin taas kaasa pöörase sõidu teatriliidu aastaauhindade žüriiga. See töö tähendab aastas umbes 170 lavastuse vaatamist. Žüriitöötaja tõdeb: kunstiliikide vahelised piirid muudkui hägustuvad. Milline kunstiteos üldse kuulub teatriväljale? Millised on ühe kunstiteose ehk lavastuse žüriiväljale sisse- või väljaarvamise argumendid? Ettekandes vaatlen, milliseid performatiivseid strateegiaid Eesti teatris kasutatakse ja millised visuaalkunstnikele omased võtted on liikunud teatrilavale. Kokkuvõttes küsin, mida üleüldse hinnata.
Anneli Saro
„Kahepaikse Semperi tajuoperatsioonid”
Keskendun ettekandes kahele elemendile Ene-Liis Semperi lavastustes: alasti naisekehale teoses „Tüdruk, kes otsis oma vendi“ ja hüsteerilisele naerule „Hüsteerias“. Analüüsin võrdlevalt, milline on nende fenomenide diskursiivne taust kunsti- ja teatriteaduses ning modelleerin vastuvõtu ja tekkinud tajunihke oma vaatajakogemusele ning neuroteaduste uuematele seisukohtadele tuginedes.
Hanno Soans
„„Kihhotism” – sõpruskond kesk kulmineeruvat kriisi”
Esimeses kohalikust perspektiivist üleminekuaega käsitlevas sotsioloogiliste artiklite kogumikus, „Return to the Western World” (1997) tuuakse murrangut ette valmistanud agentidest välja vabalt moodustunud sõpruskonnad. Portreteerin üht sellist ühendust, mis kasvas 1990. aastate alguseks kunstirühmituseks„Kihhotistid”.
Hedi-Liis Toome
„Mida on meile õpetanud Alissija?”
Minu ettekande eesmärk on vaadata professionaalse teatrivaataja Alissija fenomeni taha. Analüüsides metoodiliselt Alissija blogisissekandeid, soovin leida vastuseid kahele küsimusele: 1) mida ja kas saame teada Eesti teatri seisu kohta? 2) ja veelgi olulisem, milline oli Alissija teatrikogemus?