Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus toetab oma liikmete välisreise ning edaspidi jagame kodulehel ka liikmete muljeid neil reisidel nähtust ja kuuldust. Esimesena kirjutab oma reisist Riina Oruaas, kes külastas ETUKÜ toel Läti kunstiteatri etendusi Riias.
Käisin ETUKÜ toetusel Läti kunstiteatris (Dailes teātris) vaatamas lavastaja Łukasz Twarkowski ja dramaturg Anka Herbuti lavastusi „Oraakel“ (2025) ja „Rothko“ (2022). Viimati nimetatu on Läti teatris palju kõneldud lavastus, kuid eri põhjustel olen sellest seni ilma jäänud, „Oraakel“ aga teine osa Twarkowski teaduseteemalisest triloogiast. Varem olen näinud triloogia esimest, Leedu Rahvusliku Draamateatri lavastust „Quanta“ (2024). Reisid seisnesidki kahes sõidus Riiga koos ööbimisega. Tartu-Riia rongiühendus on isegi ümberistumisega variandi puhul mugav, kui ainult Leedu rongid alt ei vea (mida juhtus pentsikul moel mõlemal korral).
Twarkowskile omaselt on mõlemad lavastused visuaalselt ja auditiivselt keerulised: laval on mitu liikuvat ruumi, kaamerad, ekraanipinnad. Lavastaja võttestik kordub ühest lavastuses teise, neid mustreid on põnev jälgida: nagu murraks mingit koodi nagu Alan Turing. Kuna üks mu akadeemilisi huvialasid on intermeedialine teater, pakkusid lavastused päris palju mõtlemisainet. Anka Herbut on aga dramaturg, kelle töömeetoditest tahan rohkem teada, et mõista, kuidas niivõrd komplekssest materjalist sellised struktuurid ehitada.
Twarkowskile iseloomulikult olid mõlemad lavastused massiivsed ning sensoorselt üleküllastunud, isegi rasked vaadata, kuid igal juhul intellektuaalselt ja visuaalselt haaravad. „Rothko“ räägib kunstist ja selle (turu)väärtusest. New Yorgi eliidi hulgas on Lätist pärit kunstniku Mark Rothko maalid hinnas, kuid siis selgus, et üks neist oli võltsing, ning keegi ei võtnud vastutust. Tekkis küsimus, kas maal, mis oli selle omanikele erakordselt palju tähendanud, mida nad olid rasketel hetkedel silmitsenud, et sealt hingepidet leida, on üldse veel midagi väärt. Kui see on koopia, võltsing, millel puudub turuväärtus, siis kas sellel on saab olla ka mingi muu, kunstiline või psühholoogiline väärtus?
„Oraakli“ peategelane (kuivõrd Twarkowski kirju tegelaskonnaga lavastustes saab olla peategelast) on arvuti leiutaja Alan Turing, tegevus toimub palju käsitletud Teise maailmasõja sündmuste ajal, kui Suurbritannia luure töötas võidu Saksamaa sõjaväega, et lahti murda kood (üks tuntuimaid on Morten Tyldumi 2014. aasta film „The Imitation Game“). Paralleelselt toimus tegevus kaasajal, kui Inglismaale oli kogunenud suur seltskond, et arutleda tehisaru ja sõjatööstuse üle. Lisaks kattus see kõik hulga esoteeriliste kihtidega, nii et lavastuses esitati hüpotees universaalse teadvuse võimalikkusest, mille vaid üks võimalik väljendus on tehisaru. Lavastuses viidi see teema eksortsismi-stseenis ekstreemsusesse, isegi piinlikult kaugele, kuid eetilised küsimused – kui palju saab ja tohib usaldada tehnoloogiale, kui otsustamisel on üksikinimeste või rahvaste saatused – jäid.
– Riina Oruaas
Pildil stseen lavastusest “Oraakel”. Foto: Marko Rass