Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse aastakonverents “Milleks kriitika?” toimub 3. novembril Koolimäe loomemajas. Konverentsiga tähistab ühendus ühtlasi oma 25. sünnipäeva.
AJAKAVA
13:00–13:55 Saabumine ja kohv
13:55 Avasõnad – Hedi-Liis Toome, ETUKÜ esinaine
I plokk, 14:00–15:30 (modereerib Hedi-Liis Toome)
Valle-Sten Maiste → “Miks ma kriitikat kirjutan?”
Johannes Saar → “Kas kultuuriajakirjandusel on lootust?”
Valner Valme → “Mida ootab online-keskkond kriitikult?“
15:30–16:00 Kohvipaus
II plokk, 16:00–17:30
Gerda Kordemets → “Kriitikust praktikuks”
Kaja kann → “Praktikust kriitikuks”
Ott Karulin → “Elu nagu lillepidu, tulgu või hullem!”
17:30–18:30 Õhtusöök
18:30–19:30 Vestlusring Kinoteatri eksperimendist kutselise teatrikülastajaga. Vestlusringis osalevad Paul Piik, Alissija-Elisabet Jevtjukova ja Hedi-Liis Toome. Vestlust modereerib Alvar Loog.
19:30 Kook ja šampus
20:30 Saun ja õhtune meeleolu
ESINEJATE TEESID
Valle-Sten Maiste → “Miks ma kriitikat kirjutan?”
Olen lähtunud arusaamast, et kultuuri peab mõtestama kontseptuaalselt, koguni filosoofiliselt. Seda olen ka teatrikriitikuna oluliseks pidanud.
Niisuguse äratundmiseni jõudsin juba noorukieas, Vaino Vahingust mõjutatuna. Vahingu lugemine süvendas mu teatrihuvi ja tekitas tänini püsiva veendumuse, et pühenduda tasub eelkõige eksistentsiaalselt olulisele, maailmaga tuleb suhestuda läbi eksistentsiaalse prisma, sõna võtma ja kirjutama peab ennast mängu pannes, omaenda verega.
Oscar Wilde kurdab essees “Inimese hing sotsialismi ajal”, et kaunitest kunstidest tunneb avalikkus eeskätt huvi teatri vastu, mistõttu on tegu üldiselt tagurliku, vaid üksikute vastuvoolu ujujate toel edeneva valdkonnaga. Paradoksaalselt on teater samas võimalik, et mõjusaim sfäär, läbi mille väikekodanlikku eliiti kõnetada ja selle maailmamõistmist muuta üritada.
Usun, et tänapäeva tõsisemate probleemide hulgas on instrumentaalse mõtlemise, st mitte niivõrd juurteta kui just läbi mõtlemata efektiivsusejanu vohamine. Seetõttu arvan, et lihtsast meelelahutusest probleemsem on atomistliku, hoolikalt mõtestamata ja suurematesse tervikseostesse paigutamata kultuuri vohamine.
Reaktsionäärina näen, et seesugune mure puudutab ka teatrit, samuti kriitikat.
Johannes Saar → “Kas kultuuriajakirjandusel on lootust?”
Käsitlen oma ettekandes tõsiasja, millele komistasin ühe kultuuriajakirjanduse uurimuse käigus, 2015/2016 aastail Tartu Ülikooli Ühiskonnateaduste Instituudis. Kolmekuine lausmonitooring tõi esile minu jaoks tähendusrikka seiga – enamuses koosneb eesti kultuuriajakirjandus pressiteadete laiendustest ja mugandustest. Neis on algupärasele tekstile lisatud vaid mõni sõltumatu ajakirjanduse formaalne tunnus – näiteks uus pealkiri või koosseisulise toimetaja enda üürike mõttekäik ja kohati teksti alla ka majasisese päevatoimetaja enda nimi.
Sellisel ajakirjandusžanril on mitu voorust. Esmalt rahuldab ta kultuuritootjate vajadust soosiva meedianähtavuse järele, teiseks ajakirjandusväljaannete endi vajadust kokkuhoiu järele – endal pole vaja ekspertiisi toota. Kolmandaks võimaldab see säilitada nn valge ajakirjanduse välised tunnused, seista näiteks kõrgemal sisuturundusest jm tootetutvustamise retoorikast. Sisuliselt leidis aga kinnitust üks uurimuse lähtehüpoteese – kultuuriajakirjandus on muutunud kultuuritootjate müügisüsteemiks. Käsitlengi oma ettekandes eesti kultuuri peamisi müügiargumente; nii nagu nad on sõnastatud Eesti Kunstimuuseumi pressiteadetes.
Valmer Valme → Mida ootab online-keskkond kriitikult?
Online ei oota kriitikult vähem vaid rohkem. Online-keskkond on ikkagi veel paljude jaoks nii uus, et eeldatakse justkui lihtsustusi – autorid vabandavad, kui nende tekst tuli liiga keeruline või teaduslik, püütakse lihtsamalt kirjutada jne. Online kultuuriväljaanne ei võrdu Elu24.
Kas online tahab paberit “ära süüa”? Ettekandes toon välja, kuidas online võimaldab siduda ja linkida, lisada videoid, kirjutada metatekste, mis eeldab autorilt isegi rohkem tööd (kui võimalusi ära kasutada). Samas võimaldab online ka vähem tööd – saab lisada lingi osutusega, mitte ei pea samas tekstis tutvustama lavastajat, kirjanikku, näitlejat, tegijate eelmisi teoseid, lavastusi ja nende konteksti. Lugejale on see sama, mis viited, aga selle vahega, et ei pea minema raamatukokku, vaid saab vajutada lingile. Analüütilise sisu poolelt on seejuures kõik tuttav, sest online tekst ei erine põhilises pabertekstist. Teksti mahu osas ei ole piire: pole ohtu, et toimetaja kärbib välja autori jaoks ja teose lahkamisel olulise lõigu.
Käsitlen müüti, et online’ist loetakse ainult pealkirju või viibitakse loos alla minuti. Lisaks kriitika pealiskaudsemaks muutumisest ja kas sellel on seos interneti või meie ajaga, kus mõndagi (infot, kultuurisündmusi) on liiga palju, aga aega ja keskendumist liiga vähe.
Kokkuvõttes: online-keskkond on uus, aga vana.
Gerda Kordemets → “Kriitikust praktikuks”
– Valdkond või väljund – kumba me valime?
– Kriitiku suured küsimused: kellele ja milleks? Või hoopis: millal?
– Eetilised dilemmad kirjutaja kuklas
– Uhkus ja eelarvamus
Kaja Kann → “Praktikust kriitikuks”
Miks just kriitikuks? See maailm, mis ma lugesin, mind lihtsalt ei rahuldanud, seal oli ruumi, on veelgi. Ja lisaks huvile, peab leidma muidugi ühe kihvti vaba kuti, kelle voodi ja nime kaudu end vajalikuks teha. Kriitik, tänapäeva Eestis on vaba radikaal, come on 40 eurtsi teksti eest. See on sarnane kui 2000 alguses, kui ma etenduskunstiga hakkasin tegelema. Kõik on võimalik ja mitte midagi pole kaotada. Äge.
Millise teatri vastu sa huvi tunned? Kriitikuna on minu uurimisobjektiks tekst, mitte teater. Kuna mul puudub igasugune väljaõpe, siis olen naiivne, ei taju meediat ega teatriuurijate minevikus sõlmitud vaikivaid kokkuleppeid. Tajun teatrit, aga see pole hetkel minu teema. Kui oleks teatrist huvitatud teeks teatrit edasi.
Mis mind häirib? Esiteks räige turundus, kommunikatsiooni eesmärgil valetamine ja salatsemine. Teiseks praktikute arusaam, et kriitiku sõna on kuidagi püha, millega ei vaielda.
Ott Karulin → „Elu nagu lillepidu, tulgu või hullem!“
Siin „pole ühtegi, kes ei oleks teiste sarnane, pole ühtegi suurvaimu ei minevikus ega olevikus, kes ärataks kadedust või kirglikku soovi teda jäljendada,“ ütleb Andres Noormetsa „3 õe“ lavastuses vend Andrei. Kui vaadata Sirbi enimloetud lugude esisada viimasel viiel aastal, siis pole meil ka justkui eriti kadedusttekitavaid kriitikuid, sest arvustusi jõuab esisajasse igal aastal vaid kümmekond. Tõsi, teatriarvustusi kõige enam. Miks just need arvustused ja kas valdkonniti on menu põhjused kuidagi erinevad, võiks küsida ja teengi seda. Ja kuigi enimloetute nimekirjas on ka minu ettekande pealkirjas tsiteeritud arvustus viidatud Noormetsa lavastusele, pole see ju ometi mu parim saavutus…
Ürituse toimumist toetab Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital.